Stuudio88 sisearhitektuur koos Kelli Puusepaga
Keelekohvik Tallinna Vanglas
Vanglateenistuse tellimusel valmisid keelekohviku ruumid Tartu, Viru ja Tallinna vanglates. Tegemist oli ainulaadse ja sisuka projektiga, mille keskmes oli inimlikkuse toomine vanglakeskkonda – kohta, kus valikuvabadust on vähe, aga inimese arenguvajadused jäävad alles.
Stuudio88 rolliks oli kujundada koos Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri tudengitega ruumid, mis toetaksid õppimist ja loomulikku suhtlust, kuid samas ei meenutaks klassiruumi. Kujundusprotsess toimus piiratud eelarve ja napi ajaraami tingimustes, mis muutis töö eriliselt väljakutsuvaks. Juba töö alguses sai selgeks, et tellija algselt soovitud teise ringi mööbli parendamine ei mahuks eelarvesse ega tooks soovitud tulemust. Seega tuli mõelda loovalt ning leida viise, kuidas ruum saaks tähenduslikuks keskkonnaks ka tagasihoidlike vahenditega.
Meie eesmärk oli enamat kui esteetiline lahendus. Soovisime luua ruumid, kus kinnipeetavad saaksid tunda end osana kogukonnast – kohad, kus võib eksida, katsetada ja rääkida ilma hinnanguta. Ruumid, mis aitavad unustada, et ollakse kinni nelja seina vahel.
Kujunduses kasutasime loodusest inspireeritud rahulikku värvipaletti, sooja valgust ja hubasust loovaid elemente – taimi, tekstiile, vaipu. Ruumide sisearhitektuuri iseloomustavad rahvusmustrid, nagu kaheksakand, mis sümboliseerib kaitset ja tasakaalu. Nendes pealtnäha lihtsates detailides on peidus sügavam tähendus – toetada keskendumist, leevendada pinget ning luua ruum sotsiaalseks kontaktiks ja eneseväljenduseks.
Keelekohviku ruumide loomisel oli oluline, et sisustus ei oleks pelgalt funktsionaalne, vaid looks ka emotsionaalse sideme ruumi kasutajaga. Mööbel pidi mahutama kuni 15 inimest ning võimaldama loomulikku ja paindlikku liikumist vestluste ümber. Tellija selge soov oli, et ruumid ei meenutaks tüüpilist õppeklassi, vaid oleksid vaba suhtluse keskkonnad.
Kuna paljud kinnipeetavad on leidnud tee tarbekunsti ja käsitöö juurde, oli tellija soov, et võimalikult suur osa sisustusest valmiks kinnipeetavate endi käte läbi. See tähendas tihedat koostööd ja pidevat kohalolekut – külastasime kõiki kolme Eestis asuvat vanglat ja tutvusime sealse elukorralduse ning töötingimustega. See kogemus kujunes emotsionaalselt mitmetahuliseks, nõudes empaatiat ja tugevat närvi.
Foto: ruum enne sekkumist
Keelekohvik vanglas – inimlikkuse ruum range korra keskel
Meie soov oli, et ka kinnipeetavate looming leiaks ruumides koha – seetõttu kavandasime spetsiaalsed pinnad kunstitööde eksponeerimiseks. Samuti soovitasime kasutada vaipasid, et anda ruumile pehmust ja hubasust. Kuna traditsioonilised tekstiilvaibad oleksid kallid ja keerukad hooldada, leidsime kompromissina sobiva rullmaterjali, töötasime välja vaipade mustri ja paigutuse, koostasime materjalikalkulatsiooni ning tänu Vanglateenistuse projektijuhtide toele realiseerus ka see idee.
Rohekad, lehekujulised vaibad seovad ruumi visuaalselt ühtseks tervikuks, tuues sinna looduse lähedust, pehmust ja soojuse puudutust. Need on justkui täpp i-l, mis ühendab funktsionaalsuse, esteetika ja sümboolika.
Keelekohvik vanglas on midagi enamat kui õppimise koht – see on ruum, mis kasvatab usaldust, toetab kaasatust ja toob esile inimeses peituva potentsiaali.
Projekt, mis kujundas mitte ainult ruume, vaid ka neid, kes neid lõid.
